Tuumavool rabab kõrge hinnaga 11.12.2020
| Energiasektoris teenimisvõimalust otsiva OÜ Fermi Energia asutajad lubavad revolutsiooni tuumaenergia valdkonnas, soovides rajada Eestisse Euroopa esimese väikese moodultuumareaktori. Plaan on lennukas ja intrigeeriv, sest selliseid reaktoreid mujal ei ehitata, kuna neid ei peeta turul konkurentsivõimeliseks. |
Möödunud sajandi keskpaigas peeti tuumatehnoloogiat kauaoodatud läbimurdeks, mis tagaks inimkonnale odava ja piiramatu energia. Täna annavad tuumajaamad 10% maailmas toodetavast elektrist ja on selge, et enam kui poole sajandi tagane unistus odavast uuest energiaallikast pole täitunud. Põhjus on lihtne – aatomituumade lõhustamisega elektri tootmine on tehnoloogiliselt jätkuvalt keeruline ja tänases kiiresti muutuvas maailmas lisaks ka liialt kohmakas.
Väikestes tuumareaktorites pole iseenesest midagi uut. Allveelaevad või lennukikandjad kasutavad 50-500 MW võimsusega tuumareaktoreid. Maailmamerede valitsemine ja võimekus vastast vee alt startiva tuumaraketiga üllatada on strateegiliselt sedavõrd olulised, et nende reaktorite kulud ei allu turuloogikale. Väikeseid tuumareaktoreid on läbi aastakümnete rajatud ka tsiviilotstarbel, kuid need pole erinevatel põhjustel end õigustanud.
USAs, Kanadas ja Ühendkuningriikides püstitatud väikesed reaktorid on suletud või hüljatud juba ehitusetapis. Omal ajal NSV Liidus püstitatud kaheksast väikesest reaktorist viimased 4 suletakse peatselt. Ainus uus väikese nimivõimsusega reaktor on Venemaa riigifirma Rosatomi ehitatud ujuvreaktor “Akadeemik Lomonossov“ elektri ja kaugkütte tootmiseks raskesti ligipääsetavas Arktikas.
Fermi Energia plaanitava kuni 300 MW elektrilise väljundiga tuumareaktor oleks tõesti oluliselt väiksem kui täna maailmas püstitatavad reaktorid. Soomes Olkiluotos juba 15 aastat ehitatavas ja plaanitud eelarvet kõrgelt ületavas tuumajaamas rajatakse kahte 890 MW reaktorit. Inglismaal on ehitamisel Soomega samad, III põlvkonna EPR surveveereaktorid, kuid koguni 1600 MW väljundiga.
Tuumajaamad rajatakse suure võimsusega väga lihtsal põhjusel – nii saavutatakse mastaabiefekt ja suudetakse hinda turul veidigi konkurentsivõimelisena hoida. Mastaabisääst ehk hulgitootmise mastaabi laienemisest tulenev keskmise tootmiskulu alanemine kaoks, kui rajatav reaktor oleks oluliselt väiksem.
Tellijaid napib
Tegelik elu näitab, et ka väga suure tuumareaktoriga ei tarvitse mastaabisääst olla piisav, et majandada kasumlikult ja turul teiste elektritootjatega konkurentsis püsida. Loode-Inglismaal Somersetis ehitab Prantsuse firma EDF mastaabisäästu saavutamiseks hiiglaslikku Hinkley Point C tuumajaama, kuhu tuleb kaks reaktorit kokku 3200 MW elektrilise väljundiga. Kui britid uutele reaktori ehitamiseks 2008.a. loa andsid, ennustas reaktori disaininud Areva, et elektrit hakatakse tootma igati konkurentsivõimelise hinnaga £24/MWh. Kulud kasvasid paraku kiiresti ja Ühendkuningriikide valitsus sõlmis prantslastega lõpuks leppe, et garanteerib tuumajaamast elektri ostu hinnaga £92/MWh ja seda 35 aasta jooksul.
Alles ehitusjärgus olevale Hinkley Point tuumajaamale antud hinnagarantii paistab Ühendkuningriikide maksumaksjaile katastroofiline, sest näiteks viimasel poolaastal on elektri turuhind kõikunud vahemikus 40-50 naela. Aastases perspektiivis on elektrienergia tulevikutehingute hinnad £48/MWh. Tänase seisuga maksaks briti maksumaksjad Euroopa moodsaima tuumajaama elektri eest kahekordset turuhinda, jaama mastaabiefektile vaatamata.
Nii brittide kui teiste tuumajaamade sarnastele näidetele viidates on raske ette kujutada, kuidas saaks igasuguste dotatsioonideta turul tuumaenergia konkureerida üha langevate ühikuhindadega taastuvenergiaga.
Majandusloogika ütleb, et väiksema tuumareaktori toodetava elektri hind ei saa olla madalam kui mastaabisäästu eelist kasutaval suurel „tavareaktoril.“ Moodultuumajaamade entusiastid loodavad hinda all hoida läbi standardiseeritud masstootmise. Selleks oleks vaja hiiglaslikku tehast, kus liinil ühesuguseid tuumareaktoreid kokku panna. Praktikas on olukord selline, et väikeseid moodulreaktorite erinevaid disaine joonistavad paberil Põhja-Ameerika väikesed idufirmad, kel pole ei raha standardiseeritud masstootmise tehase püstitamiseks. Mis olulisemgi – kusagilt ei paista neid paarikümmet tellijat, et tehase ehitamise riski võtta.
Kõrge hind maksumaksjale
Hetkel paistab kaks võimalust, kuidas Fermi Energia tuumaentusiastid suudaksid Eestisse püsti panna reaktori, mille hind suudaks võistelda näiteks tuuleparkide omaga. Kui tegemist saaks tõesti olema Euroopa esimese moodultuumajaamaga, siis võib-olla oleks reaktorit loov firma nõus ehitusele peale maksma, et esimene linnuke kirja saada. Teine ja realistlikum oleks võimalus, et valitsus garanteeriks sarnaselt Hinkley Point’iga turuhinnast kõrgema kokkuostuhinna, mis jääks elektritarbijate ehk maksumaksjate kanda.
Ent sõltumata elektri kokkuostuhinnast oleks ühe-kahe väikese tuumareaktori rajamise kaudsemad kulud Eesti maksumaksjaile kolossaalsed. Maksumaksja raha eest välja koolitada hulk erialaspetsialiste, luua spetsiaalsed uued kontrolli ja järelvalvega tegelevad riigiasutused, ohutust tagav infrastruktuur, kriisis tegutsemise plaan ja võimekus. Teiste Euroopa tuumariikide kogemus näitab, et ka üksikute reaktoritega riigis töötab energiatootjast sõltumatus riiklikus regulaatoris vähemalt sadakond tipptasemel eksperti aastaeelarvega üle 15 miljoni euro. Sõltumatut järelvalvet tegeva regulaatori ülesanded on reglementeeritud rahvusvaheliselt ning nõuded ei erine sõltuvalt reaktori suurusest. Kõik need hiigelkulutused tuleks riigil teha selleks, et üks ettevõtja saaks Eestis uue tehnoloogiaga kätt proovida. Kui tuumajaama plaaniv ettevõte ebaõnnestub, läheks raisku ka riigi tehtud investeeringud.