Enamasti tuntakse mind hüüdnime Pepe järgi, kuigi passis on muidugi kirjas Peep. Nimega Pepe hakkasid vanemad mind juba lapsena kutsuma ja pole imestada, kui ma teinekord nimele Peep kohe ei reageeri :) Mardiste on (nagu suur osa Eesti perekonnanimedest) eestindatud nimi. Vanaisa Hans eestindas perekonnanime Martinson 1935. aastal ja mu isa Heino hakkas aasta hiljem sündides kandma juba perekonnanime Mardiste. Põneva kokkusattumisena on ema Malle neiupõlvenimi mõnevõrra sarnane - Sallaste.
Sündisin aastal 1972 Tartus, kasvasin üles Annelinnas ja lõpetasin Tartu 12. Keskkooli (praegu Tartu Kommertsgümnaasium). Tartu Ülikoolis õppisin geograafiat, spetsialiseerudes keskkonnakaitse teemadele. Hetkel on doktorantuur venima jäänud, aga küllap saan ka sellega ühele poole. Oma tööalases elus olen tegelenud peamiselt keskkonnakaitse ja kodanikuühiskonna teemadega, viimastel aastatel rohelises erakonnas ka poliitiliste asjadega pluss järjest enam konsultandina. Palju kirjutanud ja esinenud, nii Eestis kui mujal Euroopas. Kui vahepealset Brüsseli aastat mitte arvestada, olen juba üle 10 aasta elanud mõnusa elukeskkonnaga Supilinnas.
Hobid ehk millega ma veel tegelen?
Üheks meeldivaks tegevuseks on reisimine. Kui N-Liidu aegseid siseriiklikke käike mitte arvestada, olen seni jõudnud 38 riiki. Riikide arv pole iseenesest mingi "kogumisobjekt", nii on lihtsalt juhtunud. Pöidlaküüdiga Portugali ja tagasi. Venes talimatkal ööbimine -25 kraadi juures kütteta telgis. Tõsine sõnasõda väga kurjade Nigeeria sõjaväelastega. Öö Pariisi kesklinnas Seine'i ääres lageda taeva all. Sõna otseses mõttes nugade peale läinud istumine kohalikega Usbeki kaevanduskülas. Lahked peavarju pakkujad Berliini punase risti varjupaigas. Tahtmatu piiririkkumine Valgevenes. Omal käel korraldatud reisimine toob alati kaasa põnevaid elamusi ja see on lahe.
Jalgpalli olen armastanud umbes nii kaua, kui ennast mäletan. Kuna lasterohkes ja kiiresti kasvanud Annelinnas riik mulle1970ndail lasteaiakohta ei suutnud pakkuda, siis sain suuremate poistega päevad läbi maja taga vutti taguda. Taon korp! Ugala trennis iganädalaselt siiani, nüüd küll juba ise vanemate poiste kategoorias.
Kuna olin lapsena rulaga sõitnud (rula oli suur defitsiit ja imeasi, mida oli Norma just tootma hakatud), siis käis lumelauasõidu õppimine kiirelt. Pärast paari esimest tundi Marjamäel sõitmist läksin juba hüpet proovima... lõhkudes kukkudes prillid (mille Ann hiljem lumest leidis, aitäh). Akadeemilise Lumelauaseltsiga on saanud mõned korrad ka Alpides "päris" mägedes sõitmas käidud (täpsuse huvides - korra ka Venemaal Kirovskis ja Gruusias Gudauris ka). Vaieldamatu lemmik on Prantsusmaa Alpes d’Huez ja sealne 3300 m kõrguselt algav nn musta värvi nõlv Chateau noir – pea 15 km kestev puhas nauding. Austria St Anton ja nädalake elamist Krazy Kanguruh’s vajaks siinkohal omaette peatükki :)
Orienteerumine on tegelikult geenides; nii ema kui isa omal ajal Eesti NSV koondises. Millegipärast on väga selgelt meeles esimene iseseisvalt osaletud võistlus Mosinal 1982. aastal ja korralik äraeksimine :) Ühtegi märkimisväärset tulemust pole siiani ette näidata, aga see ei vähenda metsajooksu võlu.
Lapsena pea 4 aastat tennisetrennis oli tegelikult juhus. Tahtsin jalg- või korvpalli, aga ainuke treeningrühm, kuhu parasjagu algkoolilapsi otsiti, oli tennis. Ja sinna mind ema-isa siis viisid ja pole põhjust olnud kahetseda. Tartu tenniselegendi Voldemar Turba heietused tennisemängust tema noorusajal ei unune. Tagantjärgi tundub 2 suvist trennikorda päevas vähese valge aja raiskamisena, aga siis jäin enamasti ka pärast trenni veel "oma lõbuks" edasi mängima. Ju see oli siis vajalik.