Kliimamuutuste vältimine on tasuv 20.05.2009
Kliimamuutused
on juba paar aastat olnud juba isegi riigipeade tasemel keskseks jututeemaks.
Kahjuks ei tähenda see, et probleemi lahendamine juba silme ees oleks. Ärihuvid
ja mugavus vanamoodi jätkata on liiga tugevad.
Kliimamuutused kui inimtegevusest põhjustatava
potentsiaalse suure globaalprobleemi tõid teadlased ühiskonna ette 1970ndatel.
Nagu paljude teiste globaalsete probleemidega, jõudis teadlaste hoiatus
poliitiliste otsusteni alles paarikümne aasta pärast. Ses mõttes on
kliimadebatt olnud väga sarnased mistahes teise suure globaalse teemaga –
teadlased tõestavad probleemi, kodanikuühendused ja meedia panevad selle suure
kella külge ja mingil hetkel pole ka poliitikutel teemat enam võimalik eirata.
Kas tänasel majanduslikult raskel ajal on
üldse paslik rääkida suuremast panustamisest kliimatasakaalu säilitamisse? Jah,
on – kliimakaitse on ka majanduslikult tasuv investeering. Üheks enim viidatud
tõestuseks sellele on aruandeks on Nicholas Stern’i poolt Ühendkuningriigi valitsuse
tellimusel valminud raport kliimamuutuste mõjust majandusele. Selle kohaselt
läheks kliimatasakaalu säilitamiseks tehtavad investeeringud maksma maailmas
aastas kokku umbes 2% summaarsest sisemajanduse kogutoodangust (GDP). See on väga suur
summa. Ent kui kasvuhoonegaaside emissioone ei vähendata ja Maa keskmine
õhutemperatuur tõuseb enam kui üle 2 kaadi võrra, siis läheks raporti kohaselt
kliimamuutuste põhjustatud probleemid igal aastal maksma 5% maailma summaarsest
GDP-st. Kiire
tegutsemisvajadus peaks olema põhjendatud.
Kliimamuutuste sotsiaalsed mõjud
Kliimamuutuste kontekstis on peamiselt
räägitud keskkonnakahjudest. Tänase kliimatasakaalu kadumisel võimenduks aga ka
paljus sotsiaalsed probleemid. Kliimamuutuste üheks kaasnähtuseks on
kõikvõimalike ekstreemsete nähtuste – orkaanid, põuad, üleujutused jne –
tugevnemine ja hoopis sagedasem esinemine. Seni on nii, et kuigi inimtekkeliste
kliimamuutuste põhjustajaks on rikkad Põhja tööstusriigid, siis negatiivsete mõjudega
on silmitsi peamiselt vaesed arengumaad Lõunas. Ehk riigid, kes niigi vaesed ja
võimetud oma elanikke uute, kliimakriisi tekitatud probleemide eest kaitsma.
Rahvusvahelistel Kyoto-järgse kliimaleppe
läbirääkimistel on üheks keskseks vaidlusteemaks "kompensatsioonifond".
Fondi teeks makseid tööstusriigid ja sealt tehtaks väljamakseid arengumaadele,
kel vaja finantseerida kliimaprobleemi tekitatud probleemide leevendamist.
Selline fond on positiivne, ent sellest üksi on vähe. Et tänased arengumaad ei kordaks
tööstusriikide tehtud keskkonnavaenulikku arengu- ja tootmismudelit, peame
tegema neile kohe ja tasuta kättesaadavaks meie säästvate tehnoloogiate viimase
sõna. Ei ole kellegi huvides tuhandete uute söega köetavate ja saastavate
elektrijaamade ehitamine arengumaades, kui on olemas palju puhtamaid
elektritootmise tehnoloogiaid.
Kliimamuutused on otseselt seotud ka Euroopas
elavaid diskussioone esilekutsuva immigratsiooni teemaga. Inimeste otsese
elukeskkonna muutumine elamiskõlbmatuks (kõrbe pealetung, metsade maharaiumine
vms) tekitab keskkonnapõgenikke – migrante, kes otsivad uut kodu. Täna on
maailmas hinnanguliselt 25 miljonit keskkonnapõgenikku.
Ennustatakse, et aastaks 2050 ulatub
keskkonnapõgenike arv juba 150 miljonini. Sedavõrd massiline rahvaste rändamine
viib paratamatult suurte konfliktideni. Seda probleemi saab vähemalt osaliselt
ennetada, kui suudame kliimamuutustele piiri panna. Tänase kliimatasakaalu
säilitamine on tasuv.
