Peep Mardiste

Biodiisliga Hummer? 01.04.2009

Lihavõttesaar on sealsete kivipeade tõttu turistide seas menukas. Samas on tegu omamoodi mälestusmärgiga loodusseaduste paratamatusele – pärismaalased raiusid puuslike püstitamiseks saare pikapeale metsast lagedaks ja surid seejärel elamiskõlbmatuks muutunud keskkonna tõttu välja. Oleme täna maailmas situatsioonis, kus piltlikult öeldes on pool saart lagedaks raiutud ning arutelu all on raiumise jätkamine või lõpetamine. Mulle tundub viimane mõistlikum.

G20 koosolekul Londonis räägiti triljoni dollari käikulaskmisest, et majandusprobleeme leevendada. Paraku on praeguste abipakettide mõju lühiajaline – heal juhul suudetakse tänast kriisi leevendada ja lühendada, aga pikas perspektiivis jätkatakse samas suunas. Järgmise kriisi poole. Tark oleks tänast peataolekut ja ootamatult leitud miljardeid kasutada turvalisema tuleviku kindlustamiseks. Turvalist tulevikku ei tagaks Lihavõttesaare näitel mitte mootorsaagide kasutuselvõtt, vaid selgusele jõudmine, et kivipeadest tähtsam on saareelanike heaolu ja püsimajäämine.

Olen Euroopas kohanud vaid üht selget ja strateegilist tulevikuplaani – Euroopa Roheliste põhjalikku uut rohelist algatust Euroopale. Roheline algatus läheneb tänastele probleemidele positiivses võtmes - majanduskasvu ja inimeste heaolu on võimalik tagada ka planeedi piiratud ressursse ohtu seadmata. Fossiilsetel ja radioaktiivsetel kütustel põhinev energia tuleb asendada taastuvallikatega ning kehtestada loodusressursside kasutamisele õiglane hind. See on suundumus, mille toetamiseks tulekski suunata miljardilised abipaketid. Londonis G20 koosolekul lauale pandud triljon dollarit näitab, et muudatuse jaoks raha jätkub, vaja on lisada otsustusjulgus.

Mida võiks uus, roheline majandus näiteks transpordisektori näitel endast kujutada? Kui kliimamuutuste tagajärgede pärast muretsev Euroopa Liit on tänaseks suutnud vähendada oma CO2 emissioone peaaegu 1990. aasta tasemeni, siis transpordisektporis saastamine endiselt kasvab. Ühe eesmärgina peab linnasisene liikumine muutuma inim- ja keskkonnasõbralikumaks. Euroopa Liidus annab linnasisene autokasutus 10% kogu CO2 emissioonidest. Igapäevaseks pendeldamiseks kodu ja töökoha vahel sobib auto asemel väga hästi ka jalgratas või ühistransport, kui see mugavaks ja kasutajasõbralikuks teha. Linnakeskkond tuleb muuta jalakäijale, lapsega jalutajale ja jalgratturile mõnusaks ja turvaliseks, vastasel juhul jätkub massiline kolimine linna taha põllule, süvendades sellega ummikuid ja saastamist.

Rongiga Brüsselisse

Proovisin paari aasta eest ühelt Budapestis toimunud konverentsilt tulles oma ökoloogilist jalajälge piirata ja kasutada lennuki asemel maismaal kulgevat ühistransporti. Selle iseenesest mitte kuigi pika vahemaa läbimine Ida-Euroopas võttis mul sisuliselt kaks ööpäeva! Lugematu arv ümberistumisi ühelt rongilt teisele koos tunde kestvate ootamistega kõledates raudteejaamades, mitu piinarikast pikka otsa bussidega seal, kus puudub rongiühendus. Ja lõpetuseks Riiast Tartusse läbi Tallinna, sest Tartut ühendas lähima suurlinnaga vaid 0 rongi ja 1 liinibuss ööpäevas. Ei, siiski – rongiga oleks saanud Riiast Lugazi peatusse, sealt kilomeetrit viis jalgsi mööda maanteeäärt Valka ja edasi liinibussiga Tartu peale.

Kui meie jaoks on kiire ja mugav riikidevaheline rongiliiklus unistus, siis Kesk- ja Lääne-Euroopas on tegu loomuliku osaga mobiilse inimeste igapäevaelust. Mõne aja eest Brüsselis elades muutus mullegi iseenesestmõistetavaks, et igas väiksemaski linnakeses saab kõige mugavamalt ära käia rongiga. Eesti mõistes siis näiteks Tallinnast Otepääl, Loksal, Abjas. Sellest pole ehk põhjust unistada, aga kiirrongiga Varssavisse ja Berliini peab Eestist küll pääsema. Kõige muu kõrval on rongiga sõitmise ökoloogiline jalajälg väiksem, kui lennukil. Ja õiglaste hindade puhul haihtub lendamise hinnavõit nagu kevadine lumi. Eelmises lehenumbris selgitas üks Tallinna linnapeakandidaat, et 21. sajandil on edukad vaid need linnad, millel on odav lennuühendus teiste Euroopa keskustega. Mis on odav lennuühendus? Osooniaugud, paigast nihkunud kliimatasakaal, rongi- ja laevaliinide väljasuremine. Tänan pakkumast, aga mina eelistaks piltlikult öeldes elada mõnes "vähemedukas" linnas, kus ei elata tuleviku arvelt võlgu.

Lendamine on täna seepärast odav, et lennufirmad naudivad ebaausat konkurentsieelist - lennukikütustele on rahvusvahelise leppega kehtestatud 0-aktsiisimäär. Jabur aastakümnete tagune relikt, mis tänases majandusseisus ja mures maakera kliima pärast tuleks kiirkorras kaotada. Konkureerivate liikurvahendite kütusehinnast moodustavad maksud suurusjärgus poole.

Tallinna Varssaviga ühendava kiirraudtee tehniline ettevalmistamine ja ehitamine võtavad aastaid. Passiivne ootamine ei aita, pall tuleb kiiresti veerema lükata. Kui meie mainstream räägib Via Baltica nimelisest maanteest, siis Euroopa Liidu oma Rail Baltica raudtee vajadusest. See on projekt, kuhu isegi raskel ajal võiks Euroopa abiraha saada ja rumal oleks jätta võimalus kasutamata. Helsingi-Tallinna raudteetunneli kavandamine võiks Rail Baltica projektile ainult hoogu anda.

Nõudkem püsiühendust Kesk-Euroopaga!