Säästulamp ja säästupilsner 08.05.2008
Hiljuti keskkonnateemalises lastelaagris rühmatööd
läbi viies tegin üllatava avastuse – kui palusin tuua näiteid keskkonnahoidlikust
käitumisest, nimetati sellena korduvalt kauba ostmist Säästumarketist.
Kas keskkonnakaitsjate
jaoks loodusressursside kokkuhoidu tähistava sõna ’säästev’ all mõistetakse tarbimisühiskonnas
hoopis seda, mis on odav? Kasvavas põlvkonnas võib see tekitada kahjuks petliku
mulje, et odavat kaupa eelistades tehakse automaatselt heategu ka
looduskeskkonnale.
Odav ei ole
tingimata keskkonnasõbralik - sageli on kauba või teenuse taskukohane hind
saavutatud hoopis keskkonna kahjustamise arvelt, mis aga näiteks liigselt
madalate keskkonnamaksude tõttu toote hinnas ei kajastu. Illustreerivaks näiteks
võiks olla ehk Eestis toodetav elektrienergia. Meie põlevkivielekter on ühelt
poolt säästuelekter ehk tarbijale suhteliselt odav, siis samas keskkonnakaitse
mõttes äärmiselt ebasäästlik. Meie põlevkivielektri hinna sisse pole lihtsalt
arvutatud selle tootmisega kaasnevaid tohutuid keskkonnakahjusid. Põlevkivielekter
on siiski saamas õiglasemat hinda, kui Euroopa Liidu siseste lepete tulemusel
hakkab meie elektrihinnas kajastuma Narva jaamades õhku paisatavate ning
kliimamuutusi esile kutsuvate kasvuhoonegaaside tekitatav keskkonnakahju.
Ma ei tea, kas
kõikvõimalikud säästu- liidesega poodide ja kaupade loojad kasutavad
kahetimõistetavat säästu-mõistet teadlikult või mitte. Eelpool viidatud
lastelaagri tagasisidest jäi selge mulje, et mõiste on siiski eksiarvamusi tekitamas
ja ehk oleks õige rahakoti- ja keskkonna sõbralikkuse mõisted eristada. Sõnaga
’säästupirn’ saaks põhimõtteliselt tähistada nii odavat puuvilja kui
energiasäästlikku lambipirni. Üheks võimaluseks oleks levinud ’säästva arengu’
(ingl. sustainable development) mõiste
asemel hakata eesti keeles enam kasutama selle sünonüümi ’jätkusuutlik areng.’ Säästva
Eesti Instituudi enam kui 500 sõnaga säästva arengu sõnaraamat loeb neid
mõisteid sünonüümideks, defineerides neid kui sihipäraselt suunatud arengut, mis
tagab inimeste elukvaliteedi paranemise kooskõlas loodusvarade olemi ja
keskkonna taluvusvõimega.
Jätkusuutlikkus
mingi toote juures tähendaks seega, et selle tootmisel ega turustamisel
kasutataks loodusressursse nii, et neid jätkuks ka järeltulevatele põlvedele. Näites
toodud Eesti põlevkivielekter on keskkonnakahjude eiramise läbi doteerituna
säästutoode küll tarbija rahakoti, aga mitte jätkusuutlikkuse mõttes. On
oluline, et kaupade hinnakujundus muutuks läbi ressursikasutuse maksustamise
muutuks ausamaks ning et kaubaga kaasneva vastava info baasilt saaks tarbija teha
teadlikku ostuotsust. Kindlasti on kaupu, mis on odavad ja samas
keskkonnasõbralikud, kuid automaatne võrdusmärgi tõmbamine on ohtlik. Pole hea,
kui inimeste teadvuses süveneb arusaam, et kauba odavusega kaasneb selle keskkonnasõbralikkus.
