Raamatuülevaade: "Megaprojektid ja risk" 15.06.2006
Raamatu autorid on põhjalikult analüüsinud enam kui 200 megaprojekti ning leidnud suurinvesteeringutega kaasnevaid tüüpilisi majanduslikke ja sotsiaalseid mõjusid. Näiteid on kogu maailmast: La Manche'i tunnel, Öresundi sild Taani ja Rootsi vahel, Alpe läbivad tunnelid, Vasco da Gama sild Portugalis, Chek Lap Kok lennujaam Hong Kongis, California kiirteed USAs, nn Kolme Kurgu Kuristiku (Three Gorges) tammide süsteem Hiinas jne.
Infrastruktuuri megaprojekte on geograafid ja sotsioloogid näinud võimsa vahendina kaasaegse ühiskonna võitluses sõltumatuse eest ruumist ning uue maailmakorra loomisena, kus inimeste, kaupade ja energia liikumisel muutuvad vahemaad üha tähtsusetumaks. Inimkond pole kunagi varem nii palju ja nii kalleid infrastruktuure rajanud ning seda olulisem on enne iga järjekordset megaprojekti veenduda selle vältimatuses.
Autorid keskenduvad infrastruktuuri suurobjektide finants- ja majandusliku tasuvuse analüüsimisele. Et tüüpiliselt rajab näiteks transpordi infrastruktuuri avalik sektor maksumaksja raa eest, on objektide hind ja selle tulukus ühiskonnale laiemalt äärmiselt olulised. Hämmastava fenomenina toovad autorid välja võimetuse hinnata tulevaste suurinvesteeringute tegelikke ehituskulusid ning tasuvust.
Drastilisim käsitletud näide on Suessi kanal, mille ehitusmaksumuseks
kujunes 1900% ekspertide poolt esialgu pakutust. Kuid üllatuslikult ei suuda ka
tänapäeval haritud ja hästi tasustatud ekspertide armee sageli infrastruktuuri
megaprojektide tegelikku maksumust adekvaatselt hinnata. Raamatus leiab see
tõestust tuntud näidete varal: Euroopa seni kalleima infrastruktuuriprojekti La Manche'i tunneli ehitusel oli
ülekulu 80% ning selle kasutusintensiivsus avamisaasta järel moodustas vaid 18%
ekspertide poolt ennustatust. Sarnaseid näiteid kohtab raamatus kümneid ja
kümneid. Ehitusmaksumuse süstemaatiline allahindamine ja tulevaste tulude
ülehindamine omakorda mõjuvad laastavalt maksumaksja rahakotile. Autorite
väitel on sellise riskide ebaõige hindamine ekspertide ja arendajate poolt
süstemaatilina ja teadlik.
Flyvbjerg, Bruzelius ja Rothengatter seavad tõsise kahtluse alla ka kalli transpordi infrastruktuuri rajamise tüüpilise eesmärgi – regionaalarengu ja majanduskasvu toetamise – tegeliku saavutamise. Kuna kaupade ja teenuste hinnas moodustab transpordikulu reeglina küllalt väikese osa, siis ei kaasne ka väga kallite infrastruktuuriprojektidega märkimisväärset majanduslikku mõju . Ka Euroopa ühtede kalleimate transpordiprojektide (La Manche'i tunnel, Öresundi sild ja Suur-Belti tunnel Taanis) mõjude analüüsid on seni tuvastanud vaid marginaalseid positiivseid mõjusid regionaalsele arengule. Kui ka mingi märkimisväärsem positiivne mõju on tuvastatav, siis pigem suurtes aglomeratsioonides, mitte maapiirkondades.
Raamatu kokkuvõtvateks järeldusteks on:
- 50-100% suurune objekti maksumuse ülekulu on megaprojektide puhul tüüpiline; enam kui 100% suurune ülekulu on pole haruldane
- Tüüpiline on infrastruktuuri objekti tulevase nõudluse üle hindamine võrreldes hiljem selguva tegeliku kasutusega 20-70% võrra
- Projektide ennustatavate ja tegelike keskkonnamõjude sisu ja ulatus on tihti väga erinev. Projekti ellurakendamise järel tehtavad tegelike mõjude uuringuid reeglina välditakse
- Tüüpiliselt ei vasta projektide tegelik finantstasuvus enne selle rajamist ennustatud tasuvusega, ennustused on sageli häbematult ülioptimistlikud.
Lisaks analüüsile ja kriitikale annavad autorid ka soovitusi, kuidas infrastruktuuri megaprojektide tsüklit mõistlikult üles ehitada, et vältida ülekulu, tarbetuid keskkonnakahjustusi ning tõsta projektidest tõusvat majanduslikku ja sotsiaalset tulu.