Elu asjatu, osta asju? 01.12.2005
Uues kaubamajas ostuöösel asjad poole
hinnaga! Ilma tagatisteta odav tarbimislaen! Osturalli! Loe ajakirja Ostumõnu!
Meie igavesele tarbimiskasvule rajatud majandusmudel suunab meid üha sügavamale
tarbimisühiskonna sohu. Asko Künnapi irooniat tsiteerides - võidab see, kellel
on surres kõige rohkem asju? Või siiski ei võida?
Meile paadunud
enesehaletsejatele meeldib ennast võrrelda lääne-eurooplaste ja
põhja-ameeriklastega, paistame ju sellel taustal nii vaeste ja mahajäänutena -
ameeriklastel on peres tüüpiliselt mitu autot (millest vähemalt üks kütuseõgija
maastur), keskmine eurooplane lendab mitu korda aastas palmi alla puhkama. Meie
Eestis tahame ka! Karm reaalsus on aga see, et lähema saja aasta jooksul saab
samadel tuuridel jätkates otsa suur osa meie tänase heaolu allikaks olevatest
loodusressurssidest. Saja aasta pärast on lahenduste otsimiseks hilja, seda
tuleb teha täna ja mitte ainult valitsustel, vaid meil kõigil. Näiteks
läbimõeldud tarbimis- ja ostuotsuste kaudu.
Suurfirmade pidu
Kuidas on see
võimalik, et kuigi arusaam näiteks sellest, et naftat ei jätku enam väga kaua,
et kliimamuutuste mõju saab olema katastroofiline, on üldlevinud ja
tunnustatud, aga tormatakse mööda allakäigutreppi edasi? Põhjus on lihtne:
multinatsionaalsed suurfirmad pole muutustest huvitatud, sest kaotaksid oma
tänased megakasumid ja positsiooni maailmas. Just nemad on need, kes kujundavad
imeosavalt meist igaühe tarbimiskäitumist ja elustiili.
On ju ilmselge,
et näiteks General Motors, Shell või Novartison juba ammu majanduslikult ja poliitiliselt mõjult suuremad kui keskmine
maailma riik. ÜRO võib maailma suundumustest arvata, mida tahab, aga kujundab
suurfirmade majandusvõim. Kes võidab kõige enam Iraagi sõjast, kas maailma
rahu? Vale vastus, võitjaks on sõjatööstus: Halliburton, Lockheed Martin,
Boeing. Ja mida suuremaks kasvab läbi ühinemiste üks firma, seda lihtsam on tal
hoiduda keskkonna- või sotsiaalsest vastutusest. Küla väikepoodnik vastutab
otseselt kohaliku kogukonna ees, Coca-Cola kui hoomamatu üksus mitte.
Reklaam siin
üheks on leidlikuks vahendiks, mis aitab suurfirmadel maailma vallutada – läbi
reklaami ja meelelahutustööstuse omanduses oleva meedia tekitatakse meis
vastupandamatu vajadus üha rohkem ja rohkem tarbida ja sinna need loodusressursid
kaovadki. Reklaam kui enamasti sisuliselt maailmahävitamisele üles kutsuv
nähtus on juba oma olemuselt iseenesest äärmiselt keskkonnavaenulik. Hetkel
reklaamiseaduse järjekordseid parandusettepanekuid kaaludes peaks Riigikogu
K-kohukese asemel mõtlema variandile reklaam üldse ära keelata. Piisaks
sotsiaalreklaamist, mis edastab olulist infot - olgu see siis suitsemise ja
seksiorjuse vastu või klaastaara taaskasutamise poolt.
Üheks
illustratiivsemaks näiteks firmade õhutatavast keskkonnavaenulikust tarbimisest
on veider nähtus nimega mood. Osavad tootjad on suutnud luua rikastes
ühiskondades olukorra, kus inimesed igal hooajal või aastal oma igati
kasutuskõlblikud kehakatted hülgavad, et uued osta. Kusjuures ostavad uued
mitte seepärast, et vanad enam kuuma päikese või külma pakase eest ihule varju
ei pakud - ostavad uued seepärast, et tootjate poolt käibelelastud kõlaka
kohaselt peaksid meie riided sel aastal olema teist värvi või teistmoodi kokku
õmmeldud! Mis on sisuline kasu sellest idiootsest ja kahjuks globaalses
mastaabis tohutust ressursiraiskamisest? Kui vanasti tehti riideid ja
jalanõusid selliselt, et need aastakümneid kestaksid, siis nüüd enam mitte.
Kahtlemata osataks teha, aga see poleks tootjatele kasulik. Ja nii me toetamegi
moejanuste tarbijatena looduse kurnamist ning Aasia lapsorjade
ekspluateerimist. Rikkas Põhjas (kuhu me kahtlemata kuulume) laialt levinud
komme pritsida ennast peentesse pudelitesse villitud kemikaalidega sööb maailma
naftavarusid. Kui palju ostja sellele kosmeetikapoes mõtleb? Aga peaks mõtlema,
kui tahab, et siin planeedil ka saja aasta pärast elamisväärselt olla saaks.
Iga-aastane jõuluterror
Ressursside
ülemäärase tarbimise teemade arutamiseks on praegune jõulude-eelne aeg väga
paslik, on ju teoreetiliselt tegemist rahuliku endasse vaatamise ajaga.
Tegelikkuses on jõulude-eelne kujunenud paraku tootjate ja kaupmeeste terrori
ajaks. Piiramatute tarbimisreklaamide tulvast uimastatutena oleme müügimeestest
snaiperitele jõulude eel lihtsaks saagiks. Kuid olukord pole lootusetu -
läbimõeldult elades ja tarbides ei tee mõttetult liiga looduskeskkonnale ega
enda rahakotile.
25. novembril
tähistas murelik kodanikkond Põhjas traditsiooniliselt ostuvaba päeva. Kanada
eestlase Kalle Lasn’i poolt algatatud ülamaailmne liikumine ei kutsu siiski
antud päeval toidupoodi vältides nälgima - päeva mõte on hoopis panna inimesi
mõtlema oma tarbimisharjumustele ning nende keskkonnamõjudele. Eriti paslik on
igapäevastele tarbetutele ostudele mõelda jõulude eel. Kas kingitustena edastatav
järjekordsete ebavajalike asjade kuhi teeb meie lähedased õnnelikumaks?
Vaevalt. Tarbetute asjade asemel on mõistlik kalleid inimesi rõõmustada koos
veedetud ajaga, teatri- või loomaaiakülastusega. Suhtlemisega näost näkku,
mitte SMS või MSN vahendusel. Juba oktoobris jõulureklaamidega alustavad
ostukeskused las jäävad pika ninaga!
