Põlevkivi - kas Eesti jääbki kliimat soojendama? 15.11.2003
Eesti
energeetika-alastes tulevikuvisioonides on hakatud rääkima põlevkivil
baseeruvast elektritootmisest tühise osa järk-järgulisest asendamisest
keskkonnasõbralike alternatiividega. Teisiti ei saakski looduskeskkonda ja
inimest tervist väärtustavas rahvusvahelises situatsioonis arvata, kuigi Eesti
reaalsuses on tegu kahjuks sisutühja poliitilise korrektsusega, mille
rakendumist tõsiselt ei soovita.
Üht tõsisemat
keskkonnaprobleemi - kliimamuutusi - esile kutsuv fossiilse kütuse põlevkivi
põletamine muutub varsti mitmes mõttes kalliks; seda nii loodusele, tervisele
kui rahakotile. Me kõik oleme Eestis sellele saastavale tegevusele heldelt
peale maksnud, sh oluliselt vähendatud keskkonnamaksude kujul. Paraku on seni toimiv
põlevkivi varjatud ja avalik subsideerimine teadlikult piiranud
keskkonnasõbralikumate alternatiivide (näiteks tuulel ja biomassil baseeruva
elektritootmise) laialdast levikut. Põlevkivi põletamise kõiki väliskulusid
arvestades peaks Eestis põlevkivielektri hind tarbijale olema märksa kõrgem kui
see täna on. Ilmselt väga ebapopulaarne seisukoht, aga samas ainuke võimalik
alguspunkt tegelikule taastuvatele energiaallikatele üleminekul.
Narva jaamade
eluea pikendamisse lõputult raha (sh Euroopa Liidu maksumaksja oma) kühveldades
ujume vastuvoolu ja vaid süvendame Eesti sõltuvust saastavast põlevkivist.
Eesti muidu traditsiooniliselt liberaalsetel valitsusetel võiks jätkuda julgust
kaotada põlevkivi kunstlik turueelis. Vaid nii saab hakata täitma Euroopa Liidule
lubatud taastuvate energiaallikate vähemalt 5%-lise osakaaluni jõudmist
elektrienergia tootmises aastal 2010. Ning sedavõrd madalale ei tohiks latti
niikuinii jätta; reaalne oleks eesmärgiks võtta märksa suurem taastuvate
energiaallikate osakaal.
Eesti energeetika
vajab uut mõtlemist. Uus mõtlemine pole diskussioon sellest, mitu Narva jaama
katelt moderniseerida või sellest, kas lubada/mitte lubada põlevkivi kaevamist
looduskaitseala või endise kolhoosilauda alt. Üheks peamiseks takistuseks
põlevkivi alternatiivide jõulisel rakendumisel Eesti ongi energeetikute peades
valitsev nägemuste (põlev)kivistatus. Kuna põlevkivi on olnud elektritootmise
aluseks suure osa möödunud sajandist, siis peetakse seda loomulikuks,
paratamatuks ja ainuvõimalikuks ka sel sajandil. Võimalik, et me oleme seni
alahinnanud ka põlevkivi-meeste lobby tugevust Tallinna võimukoridorides. Mis
muu saab olla näiteks tuuleenergia arendamist suretava uue madala
kokkuostuhinna taga?
Eesti Roheline
Liikumine on oma alternatiivses keskkonnapoliitikas sõnastanud ka energeetika
valdkonna peamise eesmärgi Eesti jaoks - taastuvate energiaallikate osakaalu
tõstmine elektritootmises 15%-ni aastaks 2010. Me usume, et tõsise soovi korral
on see saavutatav. Selleks tuleks lõpetada (põlev)kivistunud dogmade
kummardamine ning alustada progressiivse ja julge tegevusplaaniga. Viitamine
näiteks Kirde-Eesti sotsiaalsetele ja rahvuslikele probleemidele on vaid mugav
vabandus põlevkivi kütmise status quo säilitamiseks. Näiteks Inglismaa ja
Saksamaa kaevanduspiirkondade ümberkujundamisest oleks meilgi piisavalt õppida.
Jõuliselt tuleks
alustada elektrienergia tootmise detsentraliseerimist ruumis - elektri
transport ühest Eesti nurgast on ebarentaabel. Siinkohal ei mõelda lahendusena
sadade veskitammide taastamist hüdroenergia saamiseks, sest hüdroenergia
potentsiaal on Eestis väike ning sel on negatiivne mõju jõgede veerezhiimile ja
vee-elustikule. Toetada tuleb energeetikaprojekte, mis baseeruvad
elektrienergia ja soojuse koostootmisel, nagu ka kaasaegsete efektiivsete ning
loodussõbralike energiatehnoloogiate tutvustamist ja rakendamist. Täiendada
tuleb majandushoobasid taastuvenergia toetamiseks, sh toetada taastuvallikatest
vedelkütuste tootmist ja tarbimist. Energiasäästu propageerimine ja konkreetsete
rakenduste selgitamine on valdkond, mis ei tohi ununeda tahaplaanile.
Kahjuks ei saa
mööda ka tuumaenergia teemast, kuna Eesti energia-mehed on asunud ühiskonda
süstima arusaama tuumaenergia paratamatusest Eesti jaoks. Kuigi on selge, et
Eestisse tuumajaama ei tule, pole lahenduseks ka Baltimaade ühine investeering
Ignalina uude tuumaelektrijaama Leedus. Esiteks on tuumajaam on tänases
kiiresti muutuvas maailmas liiga kallis ja paindumatu lahendus, teisalt pole
keskkonnaprobleemide delegeerimine teise riiki lihtsalt eetiline.
