Hinnatakse Kunda tselluloositehase keskkonnamõjusid 15.03.2002
Eesti Loodus,
lehekülg 26-27
Eesti
on viimasel kümnendil olnud siirderiikide kontekstis silmnähtavalt edukas
välisinvesteeringute kaasaja. Maksimaalse avatuse ja liberaalsuse
eestkõnelejate sõnul on iga Eestisse investeeritud kroon teretulnud ja meie
heaolu kasvatav. Kundasse kavandatakse palju uusi töökohti loovat kallist
tselluloositehast. Millisteks aga võivad osutuda sellise rajatise
keskkonnamõjud?
Norra väikesele tselluloosifirmale Larvik Cell
pole tegu esimese katsega Eestis tselluloositehast (õigemini mehaanilise
puitmassi tehast) püsti panna. Puitmassi tootmist loodeti Eestis alustada juba
2001. aastal, kuid tehase rajamiseni pole jõutud ei Kehras ega Türil. Kui
Kehras said takistuseks vastuolud seal juba töötava tselluloositehasega
Horizon, siis Türil kohtasid norrakad keskkonnakaitsjate teravat vastuseisu -
Taanis mahamonteeritud 40 aastat vana tootmistehnoloogia oleks võinud
põhjalikult ära solkida Pärnu jõe vee. Kuna rämpstehnoloogia kasutuselevõtt
osutus keerukaks, tehti kannapööre ja (ilmselt) Kundasse kavandatakse püsti
panna kaasaegsel tehnoloogial baseeruv tehas.
Tselluloositehase arendajaks on formaalselt
Norra tselluloosifirma Larvic Cell (aastakäibega 340 miljonit Eesti krooni)
Eesti tütarfirma AS Estonian Cell kaudu, kuid niitide tegelikuks tõmbajaks
projektis on ilmselt AB Rottneros, Rootsi suur puidukontsern aastakäibega 5,6
miljardit Eesti krooni. Rottnerosi nime kuuldes kergitab mõnigi Rootsi
keskkonnakaitsja kulmu - väidetavalt oli firma paari aasta eest seotud
vääriselupaikadest raiutud puidu kokkuostuga. Väidetavalt kokku 1,33 miljardit
krooni maksma minevat puitmassitehase projekt rahastatakse enamjaolt
pangalaenuga, laenu korraldavat sündikaati juhib HypoVereinsbank Saksamaalt.
Mõju loodusele
Puitmassitehase tegutsemise olulisimad võimalikud
negatiivsed mõjud looduskeskkonnale on suure puiduressursi ja (fossiilse kütuse
maagaasi baasil toodetud) elektrienergia tarve ning veereostus. Kuigi
võrrelduna algselt Türile kavandatud vanast sisseseadest lubab AS Estonian Cell
rakendada Kundas uusimat tootmistehnoloogiat, ei pääse vee ja õhu reostamisest
ja vastavatest saastekahju hüvitiste maksmisest nemadki. Vastavalt esialgsetele
arvutustele ei saa reostuskoormus olema üleliia suur, kuigi tõenäoliselt saab
probleemiks kehtiva veesaaste piirnormi ületamine keemilise hapnikutarbe (KHT)
osas. Vaatamata tehasele rajatavast puhastist ületatakse tselluloosi- ja
keemiatehastele seatud KHT piirnorm 250 mg/l ilmselt mitmekordselt. Kui tehas
Kundasse tuleb, rajataks see linnast ida poole ning valdavad läänekaartetuuled
säästaks pikka aega tsemenditolmu käes kannatanud kundalasi tehasest lähtuvast
õhusaastest.
Keskkonnakaitsjates on küsimusi tekitanud
plaan juhtida puitmassitehase reovesi (pärast puhasti läbimist) kilomeetrite
pikkust maa-alust torustikku pidi Letipea neeme alt 15 meetri sügavusel
Läänemerre. Läänemere ringhoovus liigub vastupäeva ning see kannaks tehasest
pärineva reovee ida suunas. Loodetavasti ei teki puhasti töös tõrkeid ja
olulist merereostust ette ei tule. Õnneks ei tohiks Kunda kandis põhjavesi ka
torujuhtme võimaliku lekke korra olla väga ohustatud, kuna kulgeb piki Lontova
lademe savisid ja aleuriite, mis on hea isolatsioonivõimega (halva
veejuhtivusega).
Loodav puitmassitehas vajab aastas umbes 300
000 tihumeetrit haavapuud - see kooritakse, purustatakse veskis, pleegitatakse
ning segatakse veega. Pole teada, kas vahepeal projekti arendajate peas
liikunud idee kiirekasvulisema hübriidhaava kasvatamiseks ja kasutamiseks
toorainena on endiselt jõus või mitte. Hübriidhaava (Euroopa hariliku haava ja
Põhja-Ameerika haava ristand) võimaliku kasvatamise üle Eestis on peetud
tuliseid debatte; idee vastased kardavad võõrpuuliigi kasvatamise võimalikku
negatiivset mõju meie ökosüsteemidele.
Puitmassitehase detailplaneering koos
strateegilise keskkonnamõjude hindamisega (tegijaks OÜ E-Konsult) ning
asukohavaliku ja kasutatava tehnoloogia keskkonnamõju hinnang (tegijaks OÜ
Ecoman) peaksid valmima lähikuudel ning siis selgub ka tehase rajamisega
kaasnev täpne reostuskoormus. Projekti arendajate lõplik otsus asukoha (Kunda,
Kehra, Türi või Paldiski) suhtes langeb eeldatavasti enne 2002. aasta suve.
Kas majanduslikult tasuv?
Kunda puitmassitehase majanduslik põhjendatus
pole tingimata väga veenev. Uue suure tselluloositehase rajamisest on
Baltimaades räägitud vähemalt aastakümme. Selle asemel, et kohalike puiduvarude
piiratust teades koostööd (ning näiteks ühte tehast) planeerida, arendatakse
paralleelselt tselluloosiprojekte nii Eestis, Lätis kui Leedus. Mõneti sarnane
olukord valitseb Läänemere idakaldal sadamatega, kus igas riigis
investeeritakse massiliselt naftasadamatesse ning nende võimsused on juba palju
suuremad kui realistlik nafta transiit. Kõige kaugemale ollakse
tselluloosiprojektiga jõutud Lätis, kus ka riik on kõrvuti Skandinaavia
puiduhiidude Södra ja Metsäliitto'ga Daugava jõe äärde Ozolsala'sse rajatava
hiigeltehase projektis osanik. Keskkonnakaitsjate pahameelt on
tselluloositehaste projektid tekitanud kõigis Baltimaades.
Nii Eesti, Läti kui Leedu
tselluloosiprojektide arendajad soovivad teatud koguse toorainest - puidust -
importida. Suurprojektid nõuavad suurt puiduressurssi ja mõttetus omavahelises
konkurents ei tarvitse kõik suurinvesteeringud tasuvaks osutuda. Piisaval
hulgal soovitavat puitu ei tarvitse lihtsalt jaguda ning import Venemaalt ja
Valgevenest pole lihtne. Ka üks peamine Skandinaavia metsatööstuse põhjus
Baltimaadesse tselluloositehaseid rajada - odav tööjõud - ei jää siin igavesti
odavaks. Välisinvestoritest suured tööandjad võivad probleemide ilmnemisel
proovida taotleda valitsustelt erisoodustusi. Samas saab puitmassitehas
oluliseks tööandjaks ning on tervitatav, et Larvik Cell kavandab investeeringut
(ja uute töökohtade loomist) väljapoole Tallinna - seni on Eestisse tehtud
otsestest välisinvesteeringutest 25% läinud Tallinna ning 30% Harjumaale.