Mida saavutavad meeleavaldajad 27.07.2001
Lippude ja loosungitega väike ja lärmakas (kui
mitte vägivaldne!) grupp tõmbas kogu politsei tähelepanu endale ja nii
"maandusid" demonstratsioonil osalenud keskkonnakaitsjate põhijõud
selle pettemanöövri abil ühtäkki kogu politseiaheliku selja taga.
Pidas
sadade poliitikute ja telekaamerate silma all maha eelneval päeval hoolsalt
lihvitud lõbusa tänavateatri etenduse. Kuigi politsei peagi oma viga märkas ja
meil tuli nende viisaka palve peale lahkuda, oli actioni eesmärk täidetud ning
uute kiirteede ja autostumise vastane lihtne sõnum oli üle Euroopa õhtustes
uudistes. Oli Euroopa Liidu riigipeade 1993. aasta tippkohtumine Kopenhaagenis
ja meid, keskkonnakaitsjaid, demonstratsioonil sadakond. Euroopa Liidu 2001.
aasta Göteborgi tippkohtumisel oli demonstrante tänavail kümneid tuhandeid, oli
veriseid kokkupõrkeid politseiga, kaotusi kandsid poepidajad. Midagi on
maailmas selle ajaga muutunud.
Demokraatlikus riigis on sõnavabadus on
inimese põhiõigusi ja lippude-loosungitega tänavademonstratsioon igapäevane
nähtus. Demonstratsiooni efektiivsust näitab esitatavate nõudmiste jõudmine või
mittejõudmine eelnevalt valitud sihtrühma teadvusse. Näiteks Maailmapanga
aastakoosolekuid ja Euroopa Liidu tippkohtumisi on demonstratsioonid saatnud
terve viimase aastakümne, kuid demonstrantide sõnum on jõuliselt nähtavale
tulnud alles viimasel paaril aastal. Seattle 1999 (sihtmärgiks Maailma
Kaubandusorganisatsioon), Praha 2000 (Maailmapank ja Rahvusvaheline
Valuutafond), Göteborg 2001 (Euroopa Liit) ja Genoa 2001 (G8) on see rida
(kahjuks vägivalda sisaldanud) massidemonstratsioonidest, mis on jäädavalt
muutnud poliitikute ja majandusmeeste tippkohtumiste senise vaikuse.
Kas rahvusvahelisi tippkohtumisi varjuna
saatvad protestid on midagi saavutanud? Kahtlemata on. Globaliseerumine ja
majandusvõimu koondumine ühe vähesematesse kätesse on teemad, mis on ühtäkki
sattunud tulise avaliku debati keskmesse. On kahu, et oluliste arenguteemade
mainstream meediasse jõudmise ajendiks pidi olema vägivald Seattle's, kuid aega
enam tagasi ei keera. Päev-päevalt lisandub neid, kes näevad totaalses
vabakaubanduses, arengumaade jätkuvas majanduslikus koloniseerimises ja
keskkonna saastumises probleemi ja siit tulenev surve on algatanud protsessi,
mis peab paratamatult tulemust andma. Valulike teemade jätkuv vältimine ja
säästvale arengule viivate lahenduste otsimisega mittetegelemine hakkab peagi
tähistama poliitikutele poliitilist enesetappu ja majandusmeestele vähenevaid
kasuminumbreid.
Avalikkuse teadlikkuse tõusu kasvuga on selge,
et maailma vägevate tippkohtumisi jäävad saatma massilised demonstratsioonid. Viimaste
aastate suurdemonstratsioone saatval vägivallal ei saa aga loomulikult
mingisugust õigustust ja on selge, et neist ei võida mitte keegi. Asi on jõudnud
nii kaugele, et rahumeelsed protestijad ei julge enam vägivallatsejate kartuses
demonstratsioonidele tulla. Nii näiteks otsustas mitu rahvusvahelist keskkonnaorganisatsiooni
G8 tippkohtumisele Genoasse mitte minna, kuna vägivalla tõenäosus oli liiga
suur. Nagu näitasid Praha ja Göteborgi demonstratsioonid, vallutavad käputäie rusikameeste
lendulastud kivid kogu meediatähelepanu ning rahumeelsete demonstrantide sõnum avalikkuseni
ei jõuagi. Bonnis möödunud laupäeval (21. juuli - PM) ligi 4000 osalejaga toimunud
värvikireval (ja üdini rahumeelsel) Kyoto kliimaleppe sõlmimist nõudnud demonstratsioonil
alustas keskkonnaorganisatsioon Maa Sõbrad (Friends of the Earth) laialdast vägivallavastast
kampaaniat, jagades vastava sõnumiga (no voilence - protest is a right,
violence is wrong) loosungeid ja rinnamärke. Vägivalda eitav kampaania on
leidnud üle Euroopa väga sooja vastuvõtu; loodetavasti on kõik Genoas
traagiliselt lõppenud demonstratsioonist õppinud ja demonstratsioonid suunduvad
taas rahumeelsesse ja konstruktiivsesse vormi.
