Peep Mardiste

Kolm aastat Rio konverentsist 19.06.1995

Enesest vaimustuses ÜRO struktuurid armastavad igal võimalikul juhul nimetada Rio konverentsi kui loogilist jätku 1972. aastal Stockholmis toimunud ÜRO inimkeskkonna-alasele konverentsile (UNCHE). Mõlemad suured konverentsid on olnud küll keskkonnateemalised, kuid nende toimumise taust on piisavalt erinev, et neid ühe loogilise protsessi koostisosadeks pidada. Omamoodi võib 20 aastase vahega toimunud üritusi ühendavaks fossiiliks pidada Kanada ühiskonnategelast Maurice Strongi, kes mõlemat konverentsi juhtis.

 

Ettevalmistused

ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsiks algasid ametlikult 22. detsembril 1989, mil ÜRO Peaassamblee kutsus oma resolutsiooniga 44/228 üles korraldama ülemaailmset kohtumist, et “pakkuda strateegiaid keskkonna degradeerumise peatamiseks ning säästliku ja keskkonnasõbraliku arengu teostamiseks kõigis riikides nii rahvuslike kui rahvusvaheliste jõupingutustega.” Säästlik areng oli olnud läbivaks teemaks ka ÜRO poolt ellu kutsutud “Brundtlandi komisjoni” 1987. aastal valminud raportis “Meie ühine tulevik.”

Nagu sarnastel ulatuslikel kohtumistel kombeks, vormiti ka UNCED-i dokumente ettevalmistava komitee (Preparatory Committee, PrepCom) istungitel, kus osalesid nii valitsusdelegatsioonid ja ÜRO spetsialiseeritud asutuste kui valitsusväliste organisatsioonide esindajad. PrepCom I toimus 1990. aasta augustis Nairobis, PrepCom II ja III Genfis (vastavalt 1991. aasta märtsis ja augustis) ning viimane, PrepCom IV 1992. aasta märtsis New Yorgis. Nimetatud nelja pika läbirääkimistevooru eesmärgiks oli Rio konverentsil arutusele tuleva temaatika identifitseerimine ning allakirjutatavate dokumentide ettevalmistamine.

Kuigi sõnapaar ‘säästlik areng’ leiab täna maailmas kasutamist iga vähegi enesest lugu pidava avaliku elu tegelase poolt, pole riikidevahelised arengut ja tulevikku puudutavad kompromissid kerged tulema. Keskkonnakaitse on piisavalt kulukas ettevõtmine, et riike läbirääkimistelaua taga piike murdma panna. Ükski rahvusvaheline konverents, ÜRO oma seda enam, pole vaba tema mõjuvõimsamate liikmesriikide poliitilistest huvidest. Nii näiteks üritasid UNCED-i ette valmistavatel läbirääkimistel fossiilsete kütuste kasutamise piiramise teemat vältida naftat eksportivad Araabiamaad ja USA. Tuumaenergeetika küsimused jäid välja Prantsusmaa survel, kes saab 80% elektrienergiast tuumajaamadest ning on suur energiatootmistehnoloogia eksportija. Enamus arenenud riikidest (kahe erandiga Norra ja Hollandi näol) üritas mööda vaadata tarbimisharjumuste muutmise vajadusest, sarnaselt hoiduti militarismi teemadest. Ühe kirjutamata tõdedest ütles Rios jahmatavalt otse välja ärritunud president Bush: “Ameeriklaste eluviisid ei saa olla läbirääkimiste temaks.” Selliseid näiteid võib tuua palju. Arvukatele erimeelsustele vaatamata mõnede kokkulepeteni UNCED-i protsessis siiski jõuti.

 

Juunikuisesse Riosse

tulid kokku pea 180 riigi delegatsioonid, et anda viimane lihv ettevalmistatud dokumentidele. Kaheks valitsustele juriidiliselt siduvaks dokumendiks, millele UNCED-i puhuks rajatud Riocentro konverentsikeskuses enamus osalenud riikidest allkirjad andis, olid konventsioonid bioloogilisest mitmekesisusest ja kliimamuutustest. Konventsioonidega ühines ka UNCED-i protsessi selle lõppfaasis jõudnud Eesti Vabariik; tänaseks on mõlemad konventsioonid ka Riigikogu poolt ratifitseeritud. (?)

Algselt taheti UNCED-iks valmis saada ka kolmandat, metsandusalast rahvusvahelist konventsiooni, kuid ületamatute erimeelsuste tõttu riikide vahel jõuti valmis vaid riikide jaoks mitte siduva “metsanduse printsiipide” - nimelise deklaratsiooniga. Konventsioonidest ajaloolisemgi oli oli üle 800 leheküljelise XXI sajandi tegevuskava (Agenda 21) valmimine. Oma 40-s peatükis hõlmab Agenda 21 kõikvõimalikku temaatikat ohtlike jäätmetega ümberkäimisest maailma rahvastiku kasvu piiramiseni. Oluline on, et tegevuskava identifitseerib peale eesmärkide ka nende saavutamiseks vajalikud abinõud ja finantseerimise mehhanismi. Konventsioonide ja XXI sajandi tegevuskava kõrval võeti vastu ka viies dokument, Rio deklaratsioon, mis sõnastab oma 21-s punktis riikide õigust ja vastutust keskkonnasõbralikku arengut rakendades.

Lisaks nimetatud “ametlikule” üritusele toimus Rio de Janeiros paralleelselt ka arvukaid teisi keskkonna- ja arengutemaatikale pühendatud üritusi, millest olulisim oli valitsusväliste organisatsioonide (NGOde) kaks nädalat kestnud

 

Global Forum

Flamengo pargis. Nimetatud valitsusväliste ja teadlaste debattidel, näitustel ja pressikonverentsidel käis kokku üle 450 000 külastaja. Ilmselt on õigus neil, kes väitsid, et “Global Forum” oli UNCED-i korraldajate poolt just selleks ametlike delegatsioonide läbirääkimiste kohast Riocentros 30 km kaugusele paigutanud, et kriitikameelseid valitsusväliseid valitsusdelegatsioonidest võimalikult eemal hoida. Kokteilipeoks tituleeritud UNCED-i kohta tehtava kriitikaga ei olnud NGOd tõesti kitsid.

Ainsa noorte esindajana Riocentros sõna saanud Wagaki Mwangi ütles: ”vältides selliseid teemasid, nagu militarism, transnatsionaalsete korporatsioonide reguleerimine, rahvusvahelise arenguabi intitutsioonide demokratiseerimine ja ebavõrdsed kaubandustingimused, on neetud minu põlvkonda. Selle asemel kuuleme ambitsioonikaid seisukohavõtte stiilis ‘nii palju kui võimalik ja vajalik.’ See ei ole 21. sajandi keel. See on 20. sajandi keel.”

Noorte poolt ühiselt ette valmistatud keenialanna kõne solvas ÜRO-d sedavõrd, et juba kõne esimesel minutil lülitati välja Riocentro teleekraanid, millest ajakirjanikud ja väljaspool saali viibijad ettekandeid jälgisid. Käesoleval aastal 50-seks saav demokraatia eest seisja kahetses sügavalt, et oli korrakski noored konverentsisaali delegaatide mugavat äraolemist segama lasknud...

 

Tänaseks

on (pärast ratifitseerimist vähemalt 50 osapoole poolt) jõustunud mõlemad Rios vastu võetud olulised konventsioonid. Säästlikust arengust rääkimine pole vähem populaarne ja kuigi kolme aasta tagune õhin on veidi vaibunud, tuleb loota, et ollakse asunud tõsiselt tööle. Agenda 21 soovitustest lähtuvalt on kokku pandud regionaalseid, riiklikke ja kohalikke säästliku arengu programme. Üritatakse senisest enam koordineerida keskkonnakaitse-alaste projektide finantseerimist vähem arenenud riikides. Pärast pikka pusimist võeti ka Eestis 1995. aasta jaanuaris vastu deklaratiivne “Säästva arengu seadus”, mis tugineb UNCED-il sõnastatud põhimõtetele. Peab lootma, et säästlikkuse ja loodushoiu ideed lõpuks keskkonnakaitsjate kõrval ka kõige erinevamate eluvaldkondade esindajate mõtteisse ja tegevusse jõuaksid. Ka sellise integreeritud lähenemise vajalikkus oli Rio de Janeiros kolm aastat tagasi jutuks.