Hakka blogi jälgijaks - sisesta oma meiliaadress ja saad teated uutest juttudest siin
Email again:

Kaks nädalat Schumacher College’s 01.12.1994

T.Tähised, lehekülg 21-22
Print

Käesolev kirjutis saab tehtud omamoodi võla tasumiseks. Sellest ajast peale, kui ma novembri algul oma järjekordselt keskkonnavärgilt (nagu nad ütlevad) Tartusse tagasi jõudsin, on kõigile lahkelt lubatud, et ma kunagi hiljem oma retkest pikemalt räägin. Et ma oma laiskuses seda teha pole viitsinud, üritan nüüd kõik kärbsed ühe hoobiga tabada ja oma elamustest mingi osa paberile panna.

10.-27. oktoobrini toimus Inglismaal Schumacher College’s kursus pealkirjaga "Keskkonnasõbralik majandus" (Ecological Economics inglise keeli), millest mul oli au osa saada. Väikelinn Totnes, mille lähedal kolledz paikneb, on ise Devoni-nimelises maakonnas; Londonist 3-tunnise rongisõidu kaugusel läänes.

1991. aasta jaanuaris tegevust alustanud Schumacher College on juba paari esimese aastaga saavutanud taseme, mis on andnud paljudele põhjust nimetada teda üheks vähestest hästi funktsioneerivatest näidetest 21. sajandi vajadustele vastavast õppeasutusest. Maailmas toimuvast piisavat ülevaadet omamata ei julge ma seda väidet õhinal kinnitada, aga vähemasti ühele viiendat aastat Tartu Ülikoolis  veetvale tudengile kujutas kolledz endast midagi uut. Eripärast “tavaliste“ õppeasutustega võrreldes on juba see, et Schumacher College’l pole alalisi õppejõude ega õpilasi - sisuliselt on tegu vaid “kohaga”, kus on alaliselt tööl umbes 5-liikmeline meeskond. See alaline seltskond valmistab ette kursusi, mida korraldatakse aastas keskmiselt 10ja mille pikkus jääb enamasti vahemikku kahest kuue nädalani. Igaks kursuseks lendavad siis ühtemoodi nii õppejõud kui õpilased üle maailma kokku, et kursuse lõppedes taas lahkuda. Tegemist on omamoodi "alternatiivõppega", sest Totnes’i tullakse ennast “vabatahtlikult” täiendama - mingit uhket tunnistust või ainepunkte Schumacher College kursustel osalemine ei anna. Kolledz ülesandeks on õpetajaid-õpilasi “vahendada” ja pakkuda välja omalt suurepärast campus’t õppetöö läbiviimiseks. Kursuste tasemest mingi idee andmiseks loetlen üles mõned nimed, kes Schumacher College’s kursusi on juhendanud: Gaia-teooria looja James Lovelock, süvaökoloogia isa Arne Naess, Vandana Shiva, Fritjof Capra, Manfred Max-Neef, Jonathan Porritt jt. Kolledzi patroonide nimekirjas leiab näiteks Dalai Laama nime.

Mida Schumacher College’s õpitakse? Kolledz reklaamib ennast kui ’international centre for ecological and spiritual studies’ (ma kardan, et ei oska seda hästi eesti keelde panna; vabandatagu siis minu võõrkeeltest risustatud emakeelt). Kursusion on korraldatud kõikvõimalikel inimese olemust ja meie  tulevikku puudutavatel teemadel (ökoloogia, filosoofia, eetika, usk jne). Erinevalt levinud "reduktsionistlikust" lähenemisest üritavad Schumacher College kursused keskenduda eri ainevaldkondade seotusele ja propageerida pigem kompleksset lähenemist. Sarnane oli lugu ka kursusega, kus mina osalesin (Ecological Economics) – sellel üritati selgitada seoseid majanduse ja keskkonnakaitse vahel; ka mõlema valdkonna "eraldi" hästi tundmine ei tähenda vist veel, et nende omavahelist mõju ja seotust kindlasti tunnetataks.

Keskkonna ja majanduse kokkupuutepunktide kohta teadmisi saama oli 10.-27. oktoobrini kolledzisse tulnud 23 huvilist 19 riigist. Õppejõududeks olid Willis Harman (USA), Paul Ekins (Inglismaa) ja Wolfgang Sachs (Saksamaa); omal alal tuntud nimed kõik. Kogu seltskonnast olin noorim; alla 30-aastasi võis üldse vaid umbes 6 olla (sinna kuulusid muuseas kõik idaeurooplased, mis on üsna iseloomulik), nii et üliõpilasteks ma meie gruppi vist küll tituleerida ei saa. Mina olin kolledzi "ajaloos" teine eestlasest osavõtja. Vaatamata uskumatult erinevale taustale (kultuur, haridus, usk, vanus jne) saime me üllatavalt hästi läbi. Oma märkimisväärne osa selles oli kindlasti kolledzis valitsenud õhkkonnal ja õppejõudude-õpilaste suhetel, mida kõigeks muuks kui formaalseks võib nimetada. Ühtekuuluvustunnet süvendas ka ühine "majapidamistööde" tegemine. Kogu seltskond jagati väiksemateks gruppideks, kes iga päev millegagi abiks olid: koristasid õperuume ja ühiselamut; käisid süüa ostmas; tegid köögis süüa; pesid nõusid jne. Selline "tööteraapia" oli asi, mida me kõik lahkumispeol hea sõnaga meenutasime. Ühisel töötegemisel oli ka majanduslik põhjus: kuna kolledzis pidevalt õppetööd ei toimu, pole mõistlik mitut inimest selle jaoks palgal hoida. 30-le inimesele söögi valmistamisega saab ka üks kokk hakkama, kui tal iga päev köögis kuus abilist on. Ühine söögitegemine oli vaieldamatult armastatuim töö, sest selle käigus sai alati uskumatult palju nalja. Vähem naljaks oli minu jaoks see, et ma kolledzis õppimise ajal taimetoitlast olin sunnitud mängima...

Minu "kodutee" 27. oktoobril lõppenud kursustelt kujunes suhteliselt pikaks. Et ma juba Inglismaal olin, ei jätnud ma kasutamata võimalust London üle vaadata. Vaatasin teda siis tervelt viis päeva. Peale turisti tavalõbustuste, nagu Tower Bridge, Westminister ja Trafalgar Square käisin ära kahes minu jaoks ilmselt olulisemas kohas – nullmeridiaanil Greenwich’i observatooriumis ja Wimbledoni keskväljakul. Pärast Londonit võtsin ette inimsõbralikuma Pariisi, kus olin 5 päeva. Seal toimus Rahvusvahelise Keskkonnaajakirjanike Föderatsiooni asutamiskongress, kus ma Eesti vabakutselisi "esindasin". 10. novembril olin pärast 4-nädalast ringikolamist Tartus tagasi. Kuigi minu õpingud minu äraolekul eriti edenenud polnud, olin selle kuuga ilmselt päris palju õppinud.