Peep Mardiste

Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond - juubeli varjuküljed 06.-07.10.1994

Samal ajal on Madriidis ka sama arvukas ja värvikas maailma valitsusväliste organisatsioonide esindajate seltskond, kelle püha üritus on rahamaailma vägevate peotuju rikkuda.

Millega on siis Bretton Woods’i institutsioonid oma 50 tegevusaasta jooksul ära teeninud hukkamõistu, mis sundis tuhandeid protestijaid Hispaania pealinna sõitma? Peep Mardiste annab peamiselt Maailmapanga näitel põgusa ülevaate juubilari tegevusest ja tema vastu suunatud kriitikast.

Maailmapanga (World Bank, WB) ja Rahvusvahelise Valuutafondi (International Monetary Fund, IMF) loomise juurde tulles tasuks meenutada maailmas 1944. aastaks kujunenud olukorda. Tolleks ajaks oli juba selge, et 1939. aastal alanud Teise maailmasõja lõpp pole enam kaugel. Selgelt anti endale aru ka sellest, et sarnase sõja ärahoidmine tulevikus, aga ka praeguse sõja tagajärgede likvideerimine nõuab senisest palju aktiivsemat rahvusvahelist koostööd.

Aktiivne ettevalmistus hambutu praktilise tegevusega Rahvasteliidu asendamiseks uue maailmaorganisatsiooniga käis juba paar aastat. Rahu ja julgeoleku tagamiseks mõeldud ÜRO loomiseni jõuti 1945. aasta sügisel. Vähemalt sama aktiivselt arendati ka kaoses oleva majanduse turgutamise stsenaariume oodatavaks rahuajaks. Võib öelda, et sõda mobiliseeris nii poliitikuid kui majandusteadlasi ning lõi šansi aluse panemiseks uuele tasandile rahvusvahelises koostöös.

 

Marshalli plaan edestas IMFi Euroopas

1. - 22. juulini 1944 peeti 44 riigi osavõtul USAs New Hampshire osariigi väikelinnas Bretton Woods’is rahandusalane konverents, kus jõuti kokkuleppele Maailmapanga ja IMF-i loomises.

Maailmapanga (ametliku nimetusena Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, IBRD) esmase ülesandena nähti pikaajaliste laenude andmist eeskätt sõjas kannatanud Euroopa riikide majanduse kiireks taastamiseks ja arenguks.

Uue organisatsiooni käimalükkamine võttis aga nii palju aega, et 1947. aastal USA poolt Euroopa majanduslikuks abistamiseks välja pakutud Marshalli plaan jõudis saada reaalsuseks enne, kui Maailmapank sisuliselt töösse rakendus. Kuigi ka Maailmapanga ressursse sõjajärgses Euroopas kasutati, realiseeris praktikas tema eesmärgid Euroopas siiski Marshalli plaan. Kui Maailmapank laenas Euroopale 3 miljardit dollarit, siis Marshalli plaani läbi leidis sõjajärgses Euroopas rakenduse üle 13 miljardi dollari.

 

Maailmapank suundus arengumaadesse

Nagu ennustas üks Maailmapanga ristiisasid lord John Maynard Keynes juba Bretton Woods’is, hakkas Maailmapank Euroopa asemel pöörama oma pilku üha rohkem arengumaade poole. 40ndate aastate lõpust ongi Maailmapank tegutsenud vaid arengumaades; 80ndatest on neile lisandunud ka Ida-Euroopa ja endise Nõukogude Liidu riigid.

Otsesest koloniaalvõimust vabanenud noored riigid Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas sattusid uue isanda, Maailmapanga, ikkesse. Vaeste riikide abistamise sildi all toetab Maailmapank (kaudselt) tihti hoopis arenenud maade majandust, kellel on laenuprojektide kokkupanemisel ja nende üle hääletamisel määrav jõud. Maailmapanga poolt arengumaadele laenatud miljonitest pöördub suur osa kohe tagasi arenenud riikidesse (välisekspertide palkamine, sisseseade jne).

Maailmapanga vaeseimatele liikmesriikidele (GNP kuni 805 dollarit elaniku kohta) laene jagava IDA poolt 1992. aastal välja laenatud 4,5 miljardist dollarist jäi 55% maailma kümnesse rikkaimasse riiki! Samal aastal jäi IDA fondidest mitmesuguste lepingute järgi Suurbritanniasse 285 miljonit dollarit; Sudaani näiteks jõudis vaid 16 miljonit.

Eelmisel aastal jagas Maailmapank laene ühtekokku 23,7 miljardi dollari eest, olles kaugelt suurim laenuandja maailmas. Kogu oma tegevusaja jooksul on Maailmapank andnud laene kokku üle 330 miljardi dollari eest. On väidetud, et Maailmapanga mõju laenu võtjatele on aga veel tunduvalt ulatuslikum, kui üksi tema laenuprogrammide ulatus.

Maailmapanga poolt mingile projektile laenu andmisele järgneb tavaliselt rida sarnaseid laene teistelt doonoritelt ning tegelikkuses ületab projekti lõppmaksumus mitu korda Maailmapangalt laenuks võetud summa. Sarnaseid ühisfinantseerimise skeeme algatades on Maailmapangal tugev mõju laenu võtva riigi majanduse suunamisel.

 

Suurprojektid tungivad inimeste eraellu

Oma suurte laenuprojektidega mõjutab Maailmapank otseselt miljonite arengumaade elanike elu. Projektide negatiivne mõju kohalikele elanikele ning looduskeskkonnale on olnud valitsusväliste Maailmapanga-vastase kriitika üks peateema.

Tihti kritiseeritakse ka projektide massiivsust. Maailmapanga projektijuhtidel on tunduvalt lihtsam tegeleda vähese arvu suurprojektidega, kui arvukate väiksematega. Nimetatud superprojektid aga ongi tihti suurimate hädade allikaks.

Ühe sellise projektide grupi moodustavad infrastruktuuri väljaarendamiseks antavad laenud, millega võib kaasneda kohalike elanike sunniviisiline ümberasustamine. Väidetavalt on arengumaades erinevate Maailmapanga projektide käigus üle 2 miljoni inimese olnud sunnitud uusi elualasid otsima hakkama. Maailmapanga enda kalkulatsioonid ümberasustatute arvust on mõistagi tunduvalt väiksemad.

Suurimaid “rahvaste rändamisi” põhjustavad Maailmapanga hüdroenergia- ja niisutusprojektid, kus suured jõed tammidega üles paisutatakse ning tuhandete elanike põllumaad tammide taga üle ujutatakse. Maailmas ilmselt kõige enam kõmu tekitanud “tammiprojektiks” on olnud Indias Narmada jõe ülespaisutamine, mille tõttu üle 100 000 inimese oma kodud maha peavad jätma. Kuigi Narmada projekt ka Maailmapanga sees arvestatavat vastuseisu leidis, käib Narmadale tammide rajamine siiski täie hooga.

Sarnaseid ümberasustamisega seotud projekte harrastatakse ka paljudes teistes maailma paikades. Maailmapank peab oma ettekirjutuste järgi sellisel puhul ümberasujatele nende “kolimiskulud” kompenseerima, kuid praktikas ei peeta sellest poliitikast alati kinni.

Üks huvitav organisatsioon, millest Maailmapanga projektide keskkonnamõjuga seoses viimasel ajal räägitakse, on Ülemaailmne Keskkonnafond (Global Environment Facility, GEF).

Keskkonnafond loodi finantseerimaks 1992. aasta ÜRO Keskkonna- ja Arengukonverentsil UNCED sõnastatud bioloogilise mitmekesisuse ja globaalsete kliimamuutuste konventsioonide ellurakendamist. Doonorriikide valitsustelt GEF-i eraldatud summasid haldab Maailmapank.

Kuigi Keskkonnafondi juhtimisse on kaasatud ka UNDP ja UNEP, on Maailmapanga roll GEF-i tegevuse suunamisel määrav. See ongi andnud aluse süüdistusteks, et Maailmapank kasutab Keskkonnafondi oma huvides, üritades “pesta” oma keskkonnavaenulikke põhiprojekte. Nii näiteks otsustas GEF 1992. aasta detsembris eraldada Egiptusele 4,7 miljonit dollarit Punase mere korallriffide kaitseks. Samas oli Maailmapank andnud 130 miljonit dollarit laenu regioonis turismi arendamiseks. Massiturism aga ongi üks peamisi korallriffide ohustajaid...

Veel üks sarnane näide: GEF eraldas 30 miljonit dollarit Indias taastuvate energiaallikate (tuule- ja päikeseenergia) kasutuselevõtu projektideks kaheksa kuud enne Maailmapanga 400 miljonilise laenu kinnitamist Indias söeküttega soojuselektrijaamade rajamiseks. Sõltumatute ekspertide arvates kahekordistaks see laen söepõletamise mahtu India tööstuses. Söepõletamisest atmosfääri eralduv süsihappegaas on aga üks kasvuhooneefekti tekitajaks.

On väidetud, et sarnaselt eelnenud näidetega on umbes 2/3 GEF-i projektidest seotud Maailmapanga keskkonnavaenulike suurprojektidega.

 

Maailmapank hoiab projekte salajas

Negatiivse keskkonna- ja sotsiaalse mõju tõttu on süüdistatud Maailmapanga projekte, aga selle kõrval on teravalt kritiseeritud ka hetkel üle 7000 töötajaga Maailmapanka ennast kui bürokraatlikku ja ligipääsematut struktuuri.

Maailmapanga ajaloo jooksul on praktiliselt kogu projektidega seotud dokumentatsioon olnud pangavälistele huvilistele kättesaamatu. Projekte valmistavad ette Maailmapanga enda eksperdid ning tihti pole ka laenu palunud riigil endal täit ettekujutust projekti olemusest, rääkimata siis veel näiteks kohalikust elanikkonnast, kelle elu plaanitav projekt konkreetselt mõjutada võib.

Pärast valitsusväliste, aga ka näiteks USA aastatepikkust survet hakkas 1994. aastal kehtima Maailmapanga uus informatsioonipoliitika, mille järgi saab väga väike osa dokumente huvilistele kättesaadavaks. Ka nimetatud uus poliitika on juba terava kriitika all, sest sisuliselt ei anna see endiselt projektide kohta infot enne, kui raha eraldamine on Maailmapanga poolt juba otsustatud.

Loomulik oleks, et kohalikud elanikud ning valitsusvälised organisatsioonid oleks projektidesse kaasatud juba nende ettevalmistamise käigus. Uue poliitika alusel avalikustatakse eelnevalt vaid projektide kahe-kolme leheküljelised kirjeldused, mis sarnanevad varasemate lühikeste pressiteadetega ja millest ei piisa projektist ja selle võimalikest mõjudest pildi saamiseks.

 

Maailmapank ja IMF käivad käsikäes

Kui Maailmapanga tegevus seisneb vaestele riikide arenguks laenude andmises, siis teine Bretton Woods’is alguse saanud organisatsioon, Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), üritab koordineerida maailma riikide rahanduspoliitikat.

Et nii kaubavahetus kui investeeringud liiguvad üle riigipiiride, ostavad ja müüvad praktiliselt kõik riigid impordi ja ekspordi finantseerimiseks välisvaluutasid. IMFi ülesandeks on valuutakurssidel silma peal hoida.

Kui Maailmapank annab laene vaid arengumaadele ja nüüd ka endistele sotsialismimaadele, siis IMFi finants- ja ekspertabi on kättesaadavad kõigile tema liikmesriikidele. Lisaks rahaturu jälgimisele ja konsultatsioonidele annab IMF ka likviidsusabi, et aidata riike üle ajutistest makseraskustest. Möödunud aastal oli IMFi laenuportfell veidi üle 5 miljardi dollari.

IMFi liikmestaatus on riikidele eeltingimuseks Maailmapanka astumisel. Mis veelgi olulisem - IMFi karme majanduspoliitilisi näpunäiteid järgimata ei ole arengumaadel lootust ka Maailmapangast laene saada. Tihedat koostööd tegevaid, Washingtonis üle tänava asuvate peakorteritega Maailmapanka ja IMFi on süüdistatud üksteise töö osalises dubleerimises. Kui Maailmapanga presidendiks on tavaliselt olnud ameeriklane, siis IMFi on juhtinud eurooplased.

Korrektsuse huvides olgu veel märgitud, et Bretton Woods’i 1944. aasta konverentsil otsustati luua ka Rahvusvaheline Kaubandusorganisatsioon (ITO), mis aga ei realiseerunud. Rahvusvahelisele kaubandus- ja tollialasele koostööle pani aluse hoopis GATT kokkulepe 1947. aastal; reorganiseerimise tulemusena saab GATT-ist 1995. aastal Maailma Kaubandusorganisatsioon (World Trade Organization, WTO), mis üritab kindlasti maailmamajanduse reguleerijana Maailmapanga ja IMFiga ühte ritta astuda.

 

50 aastast aitab?

Nagu juba nimetatud, lõppes Madriidis eile Maailmapanga ja IMFi ühine aastakoosolek. Muidu Washingtonis toimuv kohtumine viiakse iga 3 aasta tagant läbi väljaspool Ameerikat; 1991. aastal langes otsus praeguseks aastakoosolekuks Hispaania kasuks, kes paistis tollal silma majanduse kiire arenguga. Vihatud Bretton Woods’i sünnitiste planeeritud aastakoosolek Vanas Maailmas tekitas arvukates valitsusvälistes organisatsioonides soovi tõmmata tähelepanu Maailmapanga ja IMF-i tegevuse pahupoolele. Kuna Bretton Woods’i suur juubel kogu maailmas niikuinii suurt tähelepanu leiab, otsustati kasutada võimalust viia oma kriitika võimalikult laiade masside ette.

Nii on juba pea aasta vältel sajad valitsusvälised organisatsioonid kogu maailmas korraldanud kõikvõimalikke aktsioone, et leida ühiskonnas toetust ideele Maailmapanga/IMFi radikaalse reformimise vajadusest. Ülemaailmne kampaania kannab koondnimetust “50 Years Is Enough” (50 aastast aitab). Ainuüksi Hispaanias endas on kampaaniaga ühinenud üle 300 organisatsiooni farmeritest usuühinguteni, USA-s korraldab oma Bretton Woods’i vastaseid aktsioone üle 100 ühiskondliku organisatsiooni.

Kampaania käigus toimus Madriidis möödunud nädalal kuuepäevane alternatiivne foorum, mis tõi kokku arvukalt osalisi ja nimekaid esinejaid. Madriidi kogunenud aktiivsed valitsusvälised aga jätkasid oma kirevaid ettevõtmisi, mille hulgas oli näiteks ka Hispaania menukamate rockansamblite kontsert, mis samuti Maailmapanga/IMFi vaenulikku maiku omas ning muuseas ka teles üle kanti.

Kogu kampaania kulminatsiooniks oli pühapäeval Madriidis Plaza Mayor’il kireva karnevalina toimunud massimeeleavaldus, millele kokkulepitud ajaks karnevalirõivastes demonstrandid Madriidi eri osadest kokku voolasid.

Kas maailmas kogu seda kampaaniat märgati? Arvan, et natuke küll. Kas aga ka Maailmapank ja IMF sellest omale mingeid järeldusi tegid, on raske öelda. Võib vist arvata, et juubilarid jätkavad senises vaimus.