Hakka blogi jälgijaks - sisesta oma meiliaadress ja saad teated uutest juttudest siin
Email again:

Eesti tee Euroopasse ei ole keskkonnaohutu 16.07.1993

Postimees, lehekülg 11
Print

Kogu lühikese iseseisvusperioodi vältel oleme üksteise võidu nii enestele kui teistelegi kuulutanud oma vääramatut kuulumist Euroopasse ja tahet saada taas vastu võetud ühtsesse Euroopa perre.

Et mistahes püüdlustele peaks eelnema detailne taustinfo läbitöötamine, siis antud kontekstis tähendab see vastamist vähemalt kahele põhimõttelisele küsimusele: mida tagaigatsetud Euroopa endast tänapäeval tegelikult kujutab ja milliseid positiivseid tagajärgi võib järjest suurem integreerumine Eestile kaasa tuua?

Esimesele küsimusele vastuse otsimisel tuleb lähtuda arusaamast, et tänapäeva Euroopas ja selles valitsevatel seadustel pole mingit pistmist tolle Euroopaga, mida mäletame vanaemade-vanaisade juttudest. Järgnevalt vaadatakse teise küsimuse üht aspekti – võimalikku mõju keskkonnale.

Praegu Euroopa kahtteist riiki hõlmava Euroopa Ühenduse keskkonnapoliitika on veel üsna noor. Kuigi esimene keskkonnategevuse kava (Environmental Action Programme) koostati maailmas järjest sagenevate ökokatastroofi-ennustuste tulemusena juba 1972. aastal, jõudis keskkonnapoliitika osana EÜ ametlikust poliitikast ühenduse dokumentidesse alles 1992. aasta Maastrichti leppes.

Mida tähendab siis ühtsus keskkonnakaitses kaheteistkümnes EÜ liikmesriigis Suurbritanniast Kreekani?

Ühtse keskkonnapoliitika positiivsed mõjud:

  • EÜ vaesemates liikmesriikides (Portugal, Hispaania, Kreeka, Iirimaa) on keskkonnahoidlikumates maades (Taani, Holland, Saksamaa) loodud ühtne keskkonnaseadustik tihti esimeseks selles vallas.
  • Riikide ühinemine tagab senisest tõhusama koostöö lahendamaks ühiseid probleeme (õhu- ja veesaaste, jäätmemajandus). Koos suudetakse võidelda globaalsete keskkonnakatastroofide vastu, mis käiks riikidel eraldi üle jõu. Ka võitluses salaküttimise ja haruldaste liikidega kaubitsemise vastu annab tulemusi vaid rahvusvaheline koostöö.
  • Ühinemine jagab Euroopa riikide raha, tootmist, tarbimist ja saastamist ruumis ühtlasemalt, vähendades nii traditsiooniliste tööstuspiirkondade koormust ja viies sellega ellu ökoloogide pakutud dekontsentratsiooni-ideed.
  • Ühinenud Euroopas jagub rikkamate riikide raha keskkonnaprojektidele EÜ vaesemates riikides ja ka sarnases olukorras olevale Ida-Euroopale. Majandusraskustega võitlevatel riikidel endil jagub raha keskkonnale paratamatult vähe.
  • Erinevad koostööprojektid ja informatsiooni vahetus aitavad kaasa keskkonnateadvuse kasvule. Maastrichti leppe ratifitseerimise referendumid ja nende ümber tehtav kära paneb inimesed mõtlema enda, oma riigi ja rahva tulevikule.

Negatiivseid aspekte keskkonnale on ühinemisel tunduvat rohkem:

  • Euroopa Ühenduse raha liigub Ida-Euroopasse eesmärgiga laiendada mugava Lääne-Euroopa tarbijaühiskonda. Rahamaailma tõekspidamisi surutakse "vähem arenenud" piirkondadele peale, lammutades traditsioonilisi keskkonnahoidlikumaid kultuure.
  • Ühtsete, üleeuroopaliste standarditega üritatakse lahendada mistahes probleeme, arvestamata elulaadi ja looduslike tingimuste erinevust.
  • Euroopa integreerumisega suureneb tsentraliseerumine ja täieneb bürokraatlik struktuur. Järjest uute bürokraatlike takistuste tõttu raskeneb ja aeglustub tunduvalt hädavajalike keskkonnaprojektide tarvis raha leidmine ning toetust leiavad vähem olulised "omade poiste" ettevõtmised, mida osatakse läbi bürokraatiamasina suruda.
  • Koos võimu tsentraliseerimisega Brüsselisse kaob EÜ kodanikel niigi nõrk võimalus sekkuda neile eluliselt tähtsate otsuste tegemisse.
  • Mistahes tegevuses on endiselt vaieldamatuks prioriteediks majanduslik areng, mis arvestab moepärast veidi ka mõjuga keskkonnale. EÜ ei väsi kiitmast 1992. aastal vastu võetud otsust stabiliseerida aastaks 2000 kasvuhoonegaasi CO2 emissioon 1990. aasta tasemel. Radikaalseks ei saa seda otsust kaugeltki pidada, sest CO2 emissiooni stabiliseerimine ei lõpetaks kliima soojenemist – IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) uurimuse järgi tuleks kasvuhoonegaaside kontsentratsioonide hoidmiseks atmosfääris 1990. aasta tasemel teiste seas vähendada CO2 emiteerimist vähemalt 60% võrra...

Euroopa Ühenduse ühendatud kapitalid on võimelised teoks tegema mahukaid keskkonnaohtlikke projekte, mille algatamine riikidel eraldi käiks üle jõu. Üheks suureks ettevõtmiseks on kasvava kaubavahetuse tarbeks uute autoteede võrgu rajamine. 10 aastaga on plaanis ehitada 12 000 km uusi teid, et tagada parem ühendus EÜ uuemate (ja vaesemate) liikmesriikidega (Kreeka, Portugal, Hispaania). Selle asemel, et soosida rongiliiklust ja säästlikumat ühistransporti, toetab EÜ automagistraalide rajamist ka Ida-Euroopas. Eestit hakkab läbima ja saastama Via Baltica või Via Hanseatica...

Alates taasiseseisvumisest on Eesti poliitikud üksmeelselt konstateerinud Euroopa Ühendusega liitumist kui ainuvõimalikku tulevikustrateegiat ja ideaali. Seoses Euroopa Nõukogu täisliikmeks saamisega on Euroopa teema taas üles tõstetud. Toimunu on andnud välisminister Trivimi Vellistele põhjust väita, et Eesti on alustaud rasket, kuid üldsuse poolt tervitatavat katsumust Euroopa Ühenduse liikmekssaamise suunas. Nii EÜ-s kui sellega liituvas Skandinaavias tugevnevate EÜ-vastaste meeleolude taustal näib välisministri optimism veidi üllatav. Siinkirjutaja pole küll väga veendunud Moskva keskvõimu Brüsseli vastu vahetamise mõttekuses. Kindel on, et nii tähtsa ja põhimõttelise otsuse langetamise eel tuleb kaaluda kõiki võimalikke tagajärgi ning mõju keskkonnale ei tohiks olla teisejärguline.