Hakka blogi jälgijaks - sisesta oma meiliaadress ja saad teated uutest juttudest siin
Email again:

Brüsseli veinid, naised ja Nobel 26.11.2012

blogi,
Print

Brüsselis on viimase kuuga sündinud põnevaid asju, mis üksikuna ei vääri sule haaramist, aga paarikaupa juba võib. Eelarvet ma ei puuduta, see on mainstream.
Martin Ehrenhauser, keegi sõltumatu Europarlamendi saadik võttis omale suvel ülesandeks kokku lugeda veinipudelid Brüsseli asutuste keldrites. Neli kuud ametlikku kirjavahetust kandis loomulikult vilja. Komisjoni ja Nõukogu keldrites lugesid ametnikud saadiku palvel pudelid ilusasti kokku ja raporteerisid nüüd: 42 789 pudelit veini ja šampust ning pea 2000 pudelit kangemat kraami. Et ümberringi kärbitakse ja kodanikud on tööta, kukkusid need numbrid muidugi viljakasse mulda, iseäranis Ühendkuningriigis. Kallase mantlipärija, Komisjoni asjaajamise volinik Maros Šefcovic vastas, et tegu pole millegi ekstravagantsega – kõige kallim vein Komisjoni veinikeldris olla väärt kõigest 47 €. Pean tunnistama, et saan nende veinikeldrite ideest täiesti aru. Asutustel on ju kogu aeg mingeid vastuvõtte ja kui vajalik vein ostetaks igaks ürituseks eraldi, makstaks raudselt rohkem. Maksumaksjale on odavam, kui Brüsseli keldritesse ostetakse veine tuhandete kaupa hulgi. Eeskujulik käitumine vaesel ajal.

Stereotüüpne mõtlemine tuleb lõpetada – Euroopa Liidus astus soolise võrdõiguslikkuse kaitsel kõigi teiste riikide nördimuseks välja üks liikmesriik ja see ei olnud Põhjamaa. Hispaania, kujutage ette! Juhtumiks oli ühe uue liikme nimetamine Euroopa Keskpanga 6-liikmelisse nõukokku. Siiani vaid härrasmeestest koosneva kogu ainsa kandidaadina pakkusid liikmesriigid välja Luxembourgi keskpankuri Yves Mersch'i. Europarlament lõi lamenti ja nõudis naiskandidaati, aga liikmesriike see lärm ei seganud, sest tegu on järjekordse asjaga, kus parlamendi arvamust ei küsita. Liikmesriikide esindajad ei kogune selleks puhuks isegi ühte tuppa kokku kätt tõstma, oma nõusolekust antakse kirjalikult teada. Oodatigi siis kõikide jah-kirju või fakse või telegramme, kui Hispaania ootamatult oodatud jah-sõna novembri alguse tähtajaks ei andnud. Naisõiguslased hüppasid rõõmust, aga mõne nädala pärast tulid eurotsooni riigipead kokku ja tõstsid samal teemal häälteenamust rakendades kätt. Ma ei tea, kuidas Hispaania hääletas, aga möödunud neljapäeval sai härra Mersch igatahes ametisse. Pangandust jagavad naised, vaid pisut kannatust - järgmisena saab ühe ECB nõukogu liikme ametiaeg läbi juba aastal 2018!

See on juba kulunud nali, et kui USA president tahab kriisisituatsioonis rääkida "Euroopaga", siis kellele ta peaks helistama? Praktilises üleliidulises asjaajamises on asi naljast kaugel. Meenub lugu Brüsseli diplomaatia hallist argipäevast - loodi uus nn. EL välisministri ametikoht, mille täitja Catherine Ashton oli ühtaegu nii Euroopa Komisjoni volinik kui Nõukogu välisasjade juht. Kaks väga erinevat asutust, kui keegi kohe aru ei saanud. Tuli siis Ashton esimest korda Europarlamenti ja pidi vist oma kõnet ootama. Parlamendisaalis on eraldi maha märgitud istekohad Komisjoni ja Nõukogu esindajatele. Olla siis Ashton tulnud, et istuda, aga ei suutnud otsustada ja läinud saalist välja oma kõne algust ootama. Istumine ükskõik kummal toolil seal saalis oleks kaasa toonud palju pahameelt teises asutuses. Mulle meenus see Ashtoni lugu, kui Euroopa Liit sai Nobeli rahupreemia ja tekkis küsimus, kes läheb Oslosse auraha vastu võtma. Nõukogu juht van Rompuy, Komisjoni juht Barroso, Parlamendi juht Schulz või eesistuja Küprose esindaja? Tähtsat küsimust arutanud riigipeade kohtumisel olla pakutud ka varianti, et liikmesriikide võrdsuse rõhutamiseks läheb auhinda vastu võtma 27 last või 27 teise ilmasõja veterani. Aga jäi nii, et punasele vaibale pääsevad Rompuy ja Barroso ning herr Schulz naudib võimalust istuda saali esimeses reas :)